Moona Õunmaa

Natuke minust

Natuke minust. Ma olen alati armastanud koeri ja selle all ei mõtle ma, et tavalist "ma armastan koeri", vaid rohkem nagu koertehull kes ARMASTAB KOERI. Kui ma olin umbes 6, siis mina ja mu vanem õde soovisime väga oma koera. Meie vanemad aga teadsid kui suur vastutus on koera võtmine & kuidas tavaliselt vanemad peavad koera eest hoolitsema ja nii nad ei võtnud koera võtmise otsust kergelt. Mu ema otsustas võtta minule ja mu õele rotid. Koju tõime 2 rotti Minni & Missi. See oli minu ja mu õe ülesanne rottide eest hoolitseda ja näidata, et me suudame loomade eest hoolitseda. Võtsime õega ülesannet väga tõsiselt ja kui mu ema kolleegil sündis pesakond taksi kutsikaid, sai tehtud otsus, et üks tuleb meile koju. Mu õde pidi lugema läbi raamatu koera kasvatamisest ja treenimisest ning mina kuna ma olin üsna noor, pidin lugema raamatust väikse osa. 2008 tõime koju meie esimese koera, taksi Pipi. Meil oli graafik, kes millal temaga õues käis ning me õpetasime talle erinevaid trikke. Pipi elas pika elu ja lahkus aastal 2022- meie ingel, kes vaatab meie üle nüüd taevas. Pipiga armastus koerte vastu ainult kasvas. Läbi erinevate allikate proovisin koerte kohta võimalikult palju õppida ja kui mu vanavanemad võtsid enda juurde mu vana-vanaema koera Sammy, veetsin ma suurema osa oma vaheaegadest koos Sammyga. Samuti sai minust suur agility fänn, vaatasin tunde ja tunde Crufts agility võistlust. Aga kahjuks ise sellega tegeleda ei saanud, sest Pipi taksina ei olnuks selleks võimeline ja ega ei usu et ta seda nautinud oleks. 2018 kui Pipi hakkas vanemaks jääma otsustas mu ema, et ta soovib koera, kellega saaks käia pikematel matkadel. Ta otsustas võtta vene jahispanjeli ja niipea kui tal sai tehtud otsus võtta teine koer, siis niipea tegin mina temaga kokkuleppe, et kui kutsikas saab piisavalt vanaks, siis saan mina temaga agilityt teha. 2018 juunis tõime koju vene jahispanjeli kutsika Sissi. 2019 kui Sissi oli piisavalt vana, siis alustasime koos agilityga Koeruse koertekoolis treeneri Anastassia käe all. Tegime agilityt Sissiga pool aastat ja siis alustasime ka rallikuulekusega, kuid kahjuks tuli siis koroona ning kõik jäi pooleli. Koroona ajal tegin otsuse võtta endale oma koer. Olin juba pikalt mõelnud, mis tõugu võtta ja olin otsustanud võtta endale shetlandi lambakoer. Sheltied on sobiva suurusega, ilusad ja targad. Tõug, millega saan õppida erinevaid trikke ja kellega saaks teha agilityt. 2020 augustis tõin ma koju sheltie tüdruku Flicka. Koos läbisime kõigepealt kutsikakooli. Ja kui ta oli viie kuune alustasime agilityga Koeruse klubis treeneri Anastassia all- muidugi tegime alguses rahulikke ja vanusele vastavaid asju. 2021 alustasime samuti agilityga TAKOs treeneri Ege juures ja käime seal siiani 2x nädalas. Flicka alustas võistlemist mitteametlikus klassis A0 aasta 2022 alguses ja aasta lõpus liikusime edasi ametlikku klassi A1. Flicka viis mind samuti seiklustele koerte näituste maailmas. Käisime ühes näitusetrennis ja peale ühte edukat näitust otsustasin minna veel näitustele ja teha Flickast Tšempion. Kuigi arvasin, et see võtab rohkem aega, siis Flicka sai Juunior Tšempioni tiitli kõigest 3 näitusega. Ja kui ta oli piisavalt vana (ehk 2 aastane) siis läksime näitustele ka avaklassis ja Flicka sai Eesti Tšempioni tiitli kõigest ühe näitusega. Tulevikus kui selleks aega leiame tahaks proovida ka rallikuulekust. Flicka kasvatamine õpetas mulle äärmiselt palju. Samuti viskas elu meile ette takistusi ja peale mitut koerarünnakut (mis õnneks füüsilisi vigastusi ei tekitanud) tekkis Flickal tänavatel kõndides reaktiivsus. Mitte kunagi ei ole olnud probleemi agility võistlustel ega näitustel, aga tänaval vastutulevate koerte peale hakkas Flicka reageerima. Nii algas minu teekond, et õppida veel paremini tundma koerte käitumist, treenimist ja kuidas treenida välja reaktiivsust. Aja ja trenniga saime õnneks probleemi lahendatud ja saame rahulikult tänavatel jalutada. Koos Flickaga kasvas minu armastus sheltiede vastu ja tekkis soov luua oma kennel. 2022 sügisel läbisin EKL kasvatajakoolituse, läbisin edukalt eksami ja sain kinnitada oma kennelinime "Moonflick". Ja nüüd olen täitmas oma unistust luua oma koertekool. Olen lugenud erinevid raamatuid ja osa võtnud erinevatest koolitustest, olen jälginud ja suhelnud erinevate treeneritega. Olen aidanud treenida erinevaid koeri ja andnud nõu teiste koerte treenimisel. Samuti olen teinud erinevate koerte groomingut ja armastan kohtuda uute koertega ning õppida neid tundma. Alla kirjutasin mõned koolitused, mida olen läbinud (kõiki seal ei ole, sest pole niimoodi järge pidanud ja kõiki kirja pannud). Enda kutsikakooli jaoks proovisin luua täisprogrammi, kus kutsikad ja omanikud saaksid parima alguse oma teekonnale.